Millegipärast on Bill Gates seda kombinatsiooni hiljem kahetsenud. Aga mis teha, nüüdseks on see nii meie lihasmällu sööbinud kui ka plaadile jõudnud.

On neljapäeva õhtu, 5. märts 2020 Kinomajas. Listist uuritakse nime ja käele lüüakse tempel – ctrl+alt+del! Saalis on statsionaarne lava ja kõik on uueks alguseks valmis! Black-box tüüpi saal justkui teab, et tuleb vinge kontsert! Rahvas koguneb ja õhtu nael võtab vastu õnnitlusi. Pereliikmetelt, sugulastelt, sõpradelt-koolikaaslastelt. Võhivõõrastest hooandjatest rääkimata. Paljudega on tutvutud Eesti Muusika-ja Teatriakadeemias, mõned on libisenud Carine ellu Clazzist. Kes teab teda ajast, mil ta juhtis Laulukarusselli, kes ajast, mil tips oli viks laululaps.

Kinomajas on kõike – nii stiili kui ka hubasust! #ctrl+alt+del sobib sinna kui valatult. Vastuseks küsimusele, kas mitu eluarmastust on võimalik, laulab Carine, et tal on kõik eluarmastused. Endless love vol.1, 2 ja 3.  B the 1! Always!

Oh, palun olge minuga aus, kõlab palve armsas eesti keeles. Inspireerituna Tammsaarest.

„Ära lase mul tühja oodata,

Sest ilu nimel

Kannatan mis kole”

Vaevalt tema selle nimel kannatab. Ilmselt ta ei teagi, kui ilus inimene ta tegelikult on. Olles ühelt poolt enesekindluse kehastus ja teisalt piserdatud üle armsast tagasihoidlikkusest. Tõeline naiselikkuse kehastus. Lava armastab Carine’d ja Carine armastab lava! Kunagine teatrikallakuga klassis õppimine pole mööda külgi alla jooksnud. Ma ei imestaks üldse, kui teda hakatakse kutsuma õhtujuhiks. Kadestamisväärne saali ja lavaga ühte sulamine. Saamata aru, kus lõpeb üks ja algab teine.

„Anna andeks, ma teisiti ei saa, “crt+alt+delete“ saatel õõtsub saal kaasa.

„Seal kuskil on keegi, kes mind armastab,“ annab ta kõigile lootust. Nii neile, kes laval ja neile, kes saalis. Maagia, mis on mähkunud Gita Siimpoja õhulisse „vahutorti“, imbub kontidesse. Carine on õnnelik inimene, kel suurepärane lastetuba ja suur süda. Tutvustades talle omaselt kõiki laval viibijaid, räägib ta lugu, seda värvikalt ilmestades.

Ausalt öeldes oleks pidanud selle kontserdi salvestama just nende vahepalade tõttu. Selle fluidumi tõttu, mis voogas saali. Puudutades inimesi oma headuses ja ilus.

„Täiuslikus hetkes voogavas ajas

Rahvas oli ummistanud Kinomaja.

Crt+Alt+Delete on otsaga alguses

Särav täht seisab võrratus valguses

Sulades ühte õhtu ja tekstiga

Lauldes, mis puudutab eksi ka…“

Kontserdi lõppedes tänatakse publikut, arvates naiivselt, et kõik on läbi.

K-o-r-r-a-t-a, k-o-r-r-a-t-a, skandeerib saal ühtses taktis. Oodates veel kord, et ctrl+alt+del  annaks uuele alguse! Ja seda mitte ainult KinoMaja – Bar & Stage’le, millele on elu sisse puhunud Danel Pandre & Co, vaid üleüldse ühele vägevale noorele artistile!

Ma olen alati kadestanud muusikuid, sest nemad ei saa bluffida. Muusikat pole võimalik teha seda tundmata ja tunnetamata. Ma ei tea ühtegi abstraktset muusikut, aga nüüd tean üht uut tegijat – Carine Jessica Kostlat. Oli au olla Sinu tähetunni alguses ja oli au sellele hoogu anda!

Youtube: Carine Jessica – ctrl+alt+del

Klahv: Mathei Florea Trummid; Martin Petermann Kontrabass: Roland Jairus Saksofon: Marko Kask Viiul ja perkussioonid: Liis-Marii Vendt Kitarr: Rauno Laikjõe Taustalauljad: Merili Johanson, Linda Kanter Heli: Taavi Tõnnisson, Arman Liblik Valgus: Tauno Raamat

 

Fotod: Liina Notta

*

Jalutan läbi vanalinna Balti jaama poole. Tunnelisse sisenedes võtab mind vastu imeline meloodia. Keegi välismaalane  musitseerib maa all ja see voolab läbi käikude kõikjale. Kõlades vastu seintelt ja laest. Käekotist raha otsides kuulatan viivu ja naeratan rahulolevalt. Kui vähe meil tegelikult on õnneks vaja? Et õige meloodia paitaks meie maitsemeeli! Siis, kui vaja. Olenemata sellest, kus oleme. Kas alguses või lõpus!

❤️

 

Crt+Alt+Delete soovides

Ewa-Kaisa

hoogu andja