Elementaarne viisakus
Nelja-aastasena sukeldusin enese teadmata kärgpere „imelisse“ maailma. Meid pakiti kokku, tõsteti autole ja olimegi hopsti uues elus.
Täiesti täiskasvanud naine!
Istun kodus köögilaua taga ja kuulan raadiost saadet „Klapid pähe“. Mul pole aimugi, millest kolmapäevases blogis kirjutada. Ja seda hetkeni, mil saatejuht tutvustab esinejat sõnadega „täiesti täiskasvanud naine“.
Heade uudiste defitsiit
Maailm on muutunud. Alles eile hüüdis Gretake meile vihaselt “how dare you” ja peale seda ei lennanud ei linnud ega lennukid. Loodetavasti suudab tema PR-meeskond tekkinud olukorraga kiiresti kohaneda ja leida uued teemad, mille nimel piike murda.
Unista absurdist!
Kodus inventuuri tehes leidsin koolituse „Märka võimalusi“ materjalid. „Me saame kõik kratsida sealt, kust ei sügele,“ on koolitaja öelnud. Mis ta sellega öelda tahtis, enam ei mäleta.
Nali naljaks!
„Kirjuta raskel ajal midagi lõbusat!“ Huvitav, mis see olema peaks? Igal hommikul pärin ärgates, kas maailm on normaliseerunud. Eitavat vastust kuuldes tean, et päev-päevalt lähevad lood tõsisemaks.
Maailm on liigestest lahti…
„Selleks, et väärtushinnangud loksuksid paika, on vaja sõda,“ öeldi ühes filmis. Karm, kas pole? Tänaseks kehtib Eestis eriolukord ja kõik on muutunud. Nii ümbritsev maailm kui ka meie selles. Raputades tolmu meie väärtushinnangutelt.
Kas klient on ikka kuningas?
Läksin ühel päeval Kristiine keskuse keemilisse puhastusse ja olin sunnitud taas pealt kuulama seda „klient on kuningas“ juttu. Üks klient oli pahane, et teenindaja polnud teda ootamas, ja valas kogu oma ängi ja solvumise klienditeenindaja kaela. Lahkudes võttis tema kuningliku rolli üle järgmine.
Taktitunne
Taktitunne. Või pigem selle puudumine ei tunne riigipiire. Ühel juhtimiskonverentsil olla Kaja Kallast juhatatud sisse sõnadega „kellel on nõrgad sotsiaalsed eeldused olemaks liider“. Kord saab ta sugeda, et on oma vanema(te) laps, siis millegi muu pärast.
Kirjad elust vol. 1
Vahel olen kimbatuses, sest aja jooksul on kogunenud igasugu kraami. Kunstituba on tõeline aardelaegas. Fotod, dokumendid, kõned, kirjad jne. Mõned on pärit eelmisest sajandist ja see tekitab aukartust. Teadmata, kuidas ja kust alustada.
Noor pensionär
„Kas sa ootad pensionile jäämist?“ uurib kolleeg lõuna ajal. „Ei oota,“ hakkan südamest naerma. Mäletan, kui olin kahekümnendates nooruke sekretär, ja meil oli üks kolleeg, kes kogu aeg ohkas pensioni poole. Mulle tundus ta juba siis muldvana ja nii ma suhteliselt süüdimatuna oma teksti lendu lasin. „Oh, mis sa muretsed, need paar aastat lähevad sul ju kiiresti!“ püüdsin teda lohutada.