Taktitunne. Või pigem selle puudumine ei tunne riigipiire. Ühel juhtimiskonverentsil olla Kaja Kallast juhatatud sisse sõnadega „kellel on nõrgad sotsiaalsed eeldused olemaks liider“. Kord saab ta sugeda, et on oma vanema(te) laps, siis millegi muu pärast.
Vahel olen kimbatuses, sest aja jooksul on kogunenud igasugu kraami. Kunstituba on tõeline aardelaegas. Fotod, dokumendid, kõned, kirjad jne. Mõned on pärit eelmisest sajandist ja see tekitab aukartust. Teadmata, kuidas ja kust alustada.
«Tegelikult pole sa nii tore, kui väidad end olevat!» sisistab üks mees mulle üle laua. Ma pole teda kunagi varem näinud, aga ikkagi suutsin tal karva kapitaalset turri ajada.
Kaheksakümnendate seriaal oli taas ekraanil. Kuigi töötava inimese jaoks veidi kehval kellaajal. Loodetavasti ei pannud programmikoostajad seda filmi ühte patta teiste seebikatega, sest tegelikult on tegemist ägeda filmiga. Igatahes soovitan seda vaadata. (veel …)
Paljud ähvardasid katta juulikuise pildi kalendris kinni. Lootuses, et nad ei peaks seda tipsi nägema. Ma ei tea, kas nad ka seda tegid või mitte. Minu seinal on see kalender just sellisena, sest pilt on elust enesest. Oli eelmise aasta suvi Nizza rannas. Päike siras ja logelesime õega päevitustoolidel. Läbi suvise rammestuse oli kuulda, kuidas meie ees päevitav naine nurrub beach-boy’ga mesimagusal häälel.
Istun voodi peal ja sorteerin isiklikku kultuurikihti. Olen hoolega hoidnud alles poja tunnistused ja muu. Vaatan pilte ja sees hakkab keerama. Tunnen nii kohutavat igatsust tema järele, et valus hakkab. (veel …)
Ajaga on, nagu on. Kõigil on ööpäevas 24 tundi, aga mõni on toimekam, kui teine. Jõudes kõikjale, tehes vahel võimatuna näivat. Ameeriklastele meeldib toonitada, et aeg on raha. Kellele siis raha ei meeldi, aga ikkagi on küsimuste küsimus, kuidas ajal silma peal hoida. Rääkimata selle väärtuslikust kasutamisest. (veel …)