Kas klient on ikka kuningas?

Läksin ühel päeval Kristiine keskuse keemilisse puhastusse ja olin sunnitud taas pealt kuulama seda „klient on kuningas“ juttu. Üks klient oli pahane, et teenindaja polnud teda ootamas, ja valas kogu oma ängi ja solvumise klienditeenindaja kaela. Lahkudes võttis tema kuningliku rolli üle järgmine.

(veel …)

2020-05-06T13:43:23+03:00

Taktitunne

Taktitunne. Või pigem selle puudumine ei tunne riigipiire. Ühel juhtimiskonverentsil olla Kaja Kallast juhatatud sisse sõnadega „kellel on nõrgad sotsiaalsed eeldused olemaks liider“. Kord saab ta sugeda, et on oma vanema(te) laps, siis millegi muu pärast.

(veel …)

2020-05-06T13:53:31+03:00

Viimane loeng

Mulle meeldivad raamatupoed. Juba sisemisel tuleb selline aukartlik tunne peale. Kui mujal poodides tullakse sind „tülitama“, siis raamatupoed on veel pühad. Sealsed töötajad teavad, et nende juures kulgetakse, loetakse, lehitsetakse ja vahel lihtsalt ollakse.

(veel …)

2020-07-20T15:23:23+03:00

Mida me siis ikkagi tahame?

 

Tundub, et viimasel ajal on kõik spetsialistid. Kord hüütakse vastuseid lavalaudadelt, kord raamatulettidelt. Vahet pole, mitu teost kirjutatakse või kui uhke on teadja kaanepilt. Kui aastas on 365 päeva, siis mitusada erinevat hetke naised tahavad?

(veel …)

2020-08-12T10:35:27+03:00

Aastalõpu mõtisklus

Taas oleme otsaga alguses, sedapuhku aastas 2020. Mõnede arvates on tegemist maagilise numbriga ja nii meeldib ka mulle mõelda. Usun südamest, et see on meie kõigi aasta! Teisiti poleks ju võimalik! Alles hakkasime end numbriga 2019 harjutama, kui juba oligi sellega basta finito.

(veel …)

2020-07-20T14:57:05+03:00

Lubaja hea mees, tegija…

Kuidas see oligi? Lubaja hea mees, tegija veel parem? Kes meist ei anna vahel lubadusi? Hakata end liigutama või muud sellist. Kosel elamisest mäletan kuidas kohalikud elumehed lubasid igal nädalal alustada uut elu. Seda, kas need olid kattega või katteta lubadused, teavad asjaosalised ise.

Igatahes annan mina lubadusi.

(veel …)

2020-07-20T15:21:06+03:00

Noor pensionär

„Kas sa ootad pensionile jäämist?“ uurib kolleeg lõuna ajal. „Ei oota,“ hakkan südamest naerma. Mäletan, kui olin kahekümnendates nooruke sekretär, ja meil oli üks kolleeg, kes kogu aeg ohkas pensioni poole. Mulle tundus ta juba siis muldvana  ja nii ma suhteliselt süüdimatuna oma teksti lendu lasin. „Oh, mis sa muretsed, need paar aastat lähevad sul ju kiiresti!“ püüdsin teda lohutada.

(veel …)

2020-07-20T15:43:49+03:00
Go to Top