Tundub, et viimasel ajal on kõik spetsialistid. Kord hüütakse vastuseid lavalaudadelt, kord raamatulettidelt. Vahet pole, mitu teost kirjutatakse või kui uhke on teadja kaanepilt. Kui aastas on 365 päeva, siis mitusada erinevat hetke naised tahavad? Uskuge mind, meie ühes päevas võivad mööduda kõik aastaajad, olenevalt me hormonaalmaastikust.
Öeldakse, et vanemaid ja naabreid ei saa valida. Kummaline ütlus, sest naabrist lahti saamiseks piisab elukoha vahetusest, ja põhimõtteliselt kolid ühel päeval ka kodust välja. Ema on ema, isegi siis, kui ta ajab sul teismelisena karva turri. Isegi siis, kui ta on liiga kontrolliv ja omav. Ka siis, kui teda on vahel liiga palju.
Kes meist ei teaks kõnekäändu „ärgu olgu sul sada rubla, vaid olgu sul sada sõpra“. Mul on viimasest Moskva reisist küll mõned sajad lauasahtlis, aga kindlasti pole mul sadat sõpra. Jutt ei ole mitte FB-sõprusest vaid sellest tõelisest, mil mitu nägu.
Mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud ühistransporti kasutama. See on nii äge. Esiteks ei seisa autoga lõpututes liiklusummikutes ja teiseks näeb eri ühiskonnakihte kogu oma hiilguses. Nii rongis kui ka linnaliinibussis. Nagu ikka, on valdav enamus reisikaaslastest ninapidi telefonis. Muigan, sest see on peaaegu igahommikune vaatepilt, ja olen hakanud kutsuma seda palverännakuks. (veel …)
„Ei ole hullemat töötajat kui vallaline surfar. Nii kui tuul tõuseb, on ta läinud,“ teeb üks personalijuht nalja. Nali naljaks, aga viimastel aastatel piirab tööandjaid hoopis teine riskigruppi kuuluv tõug – 50 pluss vanuses töötaja.