Istun voodi peal ja sorteerin isiklikku kultuurikihti. Olen hoolega hoidnud alles poja tunnistused ja muu. Vaatan pilte ja sees hakkab keerama. Tunnen nii kohutavat igatsust tema järele, et valus hakkab. Last saada on ju lihtne, kui pole just tervisest tulenevaid jamasid. Aga edasi? Kuidas saada hakkama emaks olemisega? Kurejutte ei räägitud, aga ka n-e-n-d-e-s-t asjadest mitte. Kolmandas klassis lugesin läbi raamatu „Avameelselt abielust“ ja ei saanud ööd ega mütsi aru. Aimasin, et see oli lapsele keelatud kirjandus. Ema peitis raamatut nii mitmeid kordi, et lõpuks ei leidnud ise ka üles. Kahtlustas, et mina olen sellega midagi teinud.

Teismeliseeas hakkavad päevad, aga ikka keegi ei räägi. Vahel tundub, et vanemad ei tea ise ka, millega tegu. Seks on tabu ja detailid legend. Küll aga teab ema, et malevas jäädakse rasedaks. Millest või kellest, jääb täpsustamata. Taas tuleb endal maailma avastada. Mõni teab rääkida, et poisiga magades võib tekkida verejooks ja siis tuleb kiirabi kutsuda. Vaatamata sellele otsustasime esimese armastusega siiski katsetada. Kuigi kartsime võimalikku kiirabi tulekut nagu tuld, ostsime elutähtsa sündmuse puhul malevas teenitud raha eest suure koguse Portugali veini. Lootuses kaotada süütus svipsis peaga. Olles täpselt täis, kukkusin voodist välja. Minust polnud asja ja süütus jäi alles. Ka noormees, aga mitte kauaks. Tema unistas kolmest lapsest ja kes teab, millest veel. Mulle tundus see juba eos hirmutav. Eriti siis, kui poisi ema demonstreeris alalõua värisedes punase kiviga sõrmust. „Saaksid selle endale, kui abiellute“ sõnade saatel kiskus sisikond krampi. Olles ise laps, ei tundunud lapse saamine ahvatlev. Meie teed hargnesid ja minust ei saanud Tartu pereema. Tema sai oma lapsed teise tüdrukuga ja mina kaotasin süütuse lapse isale.

Olin 23-aastane, eluvõõras ja vaene kui kirikurott, aga lapseootel. Mul oli ühetoaline korter, õelt saadud kaks lahtikäivat diivanvoodit, lihvimata parkettpõrand ja kardinad. Töökoht ja teadmine, et ma ootan poega. Laps polnud veel sündinud, kui taipasin, et suhte hoidmiseks ei piisa supp-praad-magustoidust. Selleks on vaja kaht osapoolt. Püüad, mis sa püüad, aga pärast seitset aastat „Ameerika mägesid“ oled lapsega kahekesi. Kolid ära, et alustada nullist. Oled nõus elama kas või kuuse all, aga olgu see vaid sinu kuusk. Kardad. Tsiviilkaitseõppustel sai küll õpitud, kuidas seelik seljas püssiga mööda koolikoridori roomata, aga emaks olemisest polnud sul õrna aimugi. Isegi kui sünnitusmajast koju saabusid, tegi naabrinaine kiirkursuse, kuidas mähkida last. Lõpetad kursuse cum laude ja hakkad emaks. Püüad kõigest väest, aga igast mäest üle ei saa. Eriti siis, kui lapsel on öö ja päev segamini. Õnneks on sõbranna ja pikad järjekorrad. Üks käib lapsega jalutamas ja teises omandad püstijalu magamise oskuse.

Vahel kisub kiiva ja siis oled näljas ja paljas. Istud vannis ja ulud vendade Urbide „Citizen of Sun“ saatel välja oma südamevalu. Poeg mängib legodega ega tea sellest midagi. Püüad, mis sa püüad, aga ikka läheb valesti. Oled väsinud ja teed valikuid. Mõned on õiged, teised mitte. Aeg aga lendab ja annab arutust. Tuues kaasa tarkust ja parandades haavu.

Youtube: Vennad Urbid

Ja ühtäkki istud aastaid hiljem diivanil ja nutad välja kõike seda valu, mis aastatega on kõvakettale ladestunud. Püüad tühjendada vahemälu, aga F5 vajutamisest ei piisa. Tead, et kahetsus on ajaraisk ja midagi enam muuta ei saa. Laps on juba suur ja tal on oma pere. Helistad talle ja ütled, et ta on sulle nii kallis! Ta tunneb sind ja uurib, kas silmad on taas märja koha peal. Naeratad ja oled õnnelik, et ta olemas on. Ka lapsevanemaks saamisel on oma teekond ja mõnel on see käänulisem kui teisel. Olenemata sellest, kas oskad olla ema või mitte.

mõtisklust jagades

Ewa-Kaisa

poja ema