Läksin ühel päeval Kristiine keskuse keemilisse puhastusse ja olin sunnitud taas pealt kuulama seda „klient on kuningas“ juttu. Üks klient oli pahane, et teenindaja polnud teda ootamas, ja valas kogu oma ängi ja solvumise klienditeenindaja kaela. Lahkudes võttis tema kuningliku rolli üle järgmine.

Marssisin Prismasse ja otsin sealt šokolaadi, mille viisin keemilise puhastuse teenindajale. Palusin tal mitte kunagi nende klientide sarnaseks muutuda. Kinnitades, et kõik kliendid ei ole põmmpeadest „kuningad“. Teenindaja pidi äärepealt nutma puhkema, sest ta polnud sel päeval headusega kokku puutunud. Ütlesin talle, et olen ise aastaid klienditeeninduses töötanud ja seega kursis olukorraga, kus eestlastlik üksteisest hoolimine muutub aktuaalseks vaid tantsu- ja laulupeo paiku.

Ilus akrüülmaal uue kodu ootel!

Ükskord tegime statistikat ja selgus, et sajast tagasidest oli vaid üks positiivse alatooniga. Tuleb tunnistada, et saatsime selle andjale kingituse. Valdava osa aga moodustas isegi mitte konstruktiivne tagasiside, vaid lauslahmimine. Kord karjus perepea oma e-kirjas: „Kuidas on saanud minu naisest konto peakasutaja, kui ta pole mitte keegi.“ Guugeldasin härra nime ja mul hakkas kahju ettevõtte töötajatest, keda ta juhtis. Naisest rääkimata. Paraku ei võimaldanud härra emotsionaalne maailmavaade süveneda olustiku detailidesse ja nõnda olime sunnitud pikka aega “kirjasõbrad” olema. Tema püüe mind paika panna ei võimaldanud olukorda kiiresti lahendada.

Seda, et Eestis saavad kassapidajad alailma sõimata, teavad kõik. Millegipärast tundub klientidele, et enese upitamiseks tuleb vastaspoolt pisendada. Ma tean seda tunnet, sest meil oli kombeks käia kontorist paaril korral aastal kauplustes abiks. Ikka selleks, et kaup jõuaks jaanide ja jõulude aegu kiiremini estakaadilt riiulisse.

Olles ühel tavalisel argipäevahommikul kaupluse riiulite vahel, sain ka ise kogu raha eest. Ma polnud veel hommikukohvigi joonud, kui keegi pensionil olev proua tuli minu kallal võtma. Sain põhimõtteliselt kõige eest. Alustades nurinast kaubavaliku kohta, lõpetades puurikanade ebaõiglase eluga. Lasin tal veidike aega staaritseda, aga siis pöördusin prouaga kaasas olnud härra poole. Uurides, kas juba abielludes oli tema väljavalitu selline fuuria või on teda elu selliseks vorminud.

Oh, oleksite te selle härra nägu näinud. Ta oleks mulle toonud taevast alla nii kuu kui ka tähed. Vägisi jäi mulje, et ta on mitmeid kordi pöördunud tarbijakaitsesse, et kaupa tagastada, aga…

Proua seisis kõrval nagu soolasammas ja oli vägagi häiritud olekuga. Igaks juhuks näitasin talle enda töötõendit ja püüdsin selgeks teha oma nime ehk „üks-e-kaksis-vee-sidekriips-kaisa-p-l-a-ja-kaks-k-d“. Ikka selleks, et tal oleks kergem minu peale kaevata.

Kutsusin prouat meie tööka kollektiiviga liituma. Proua ähkis ja puhkis ega tahtnud enam midagi öelda. Härra tänas lahkudes silmadega, sest olin toonud vähemalt ühe kuningliku kõrguse maa peale.

*

Seitsmeteistkümnendat aastat on märts hea teeninduse kuu. Ärge siis seda unustage ja jätke pigem oma frustratsiooni äpp alla laadimata. Minge kodupoodi ja tänage tuttavat klienditeenindajat, et ta olemas on. Tahate või mitte, aga meid on viinud edasi meie kaine talupojamõistus, mitte kuninglik jõud! Tõeline kuningas ei käitu kunagi matslikult!

❤️

Sõbralikkust soovides

 

Ewa-Kaisa

hingelt teenindaja