Sissejuhatus ehk kaua tehtud kaunikene
Aastaid on soovitatud mul hakata blogi “pidama”. Lihtsalt tegemise pärast pole mõtet midagi teha. Isegi kirjutada mitte. (veel …)
Ilustamata tõde
Elu on näidanud, et ilustamisest on saanud rahvuslik spordiala. Nutitelefonid pakuvad filtreid ja peaaegu kõik ajakirjade kaantel olijad „käiakse“ üle. Ikka selleks, et isik oleks vaatajale „söödav“.
Kunstikalender 2020
Aastaid tagasi hakkasid mõned tulihingelised minu kunsti austajad uurima, miks pole nende kodus Ewa-Kaisa kunstikalendrit. Vingerdasin päris pikka aega, aga lõpuks otsustasin „televaatajate soovile“ vastu tulla. Teadmata, kuidas kalendrit teha.
Elementaarne viisakus
Nelja-aastasena sukeldusin enese teadmata kärgpere „imelisse“ maailma. Meid pakiti kokku, tõsteti autole ja olimegi hopsti uues elus.
Täiesti täiskasvanud naine!
Istun kodus köögilaua taga ja kuulan raadiost saadet „Klapid pähe“. Mul pole aimugi, millest kolmapäevases blogis kirjutada. Ja seda hetkeni, mil saatejuht tutvustab esinejat sõnadega „täiesti täiskasvanud naine“.
Heade uudiste defitsiit
Maailm on muutunud. Alles eile hüüdis Gretake meile vihaselt “how dare you” ja peale seda ei lennanud ei linnud ega lennukid. Loodetavasti suudab tema PR-meeskond tekkinud olukorraga kiiresti kohaneda ja leida uued teemad, mille nimel piike murda.
Unista absurdist!
Kodus inventuuri tehes leidsin koolituse „Märka võimalusi“ materjalid. „Me saame kõik kratsida sealt, kust ei sügele,“ on koolitaja öelnud. Mis ta sellega öelda tahtis, enam ei mäleta.
Reisile minuga!
Tegelikult olen ma suhteliselt paikse eluviisiga. Ühel aastal aga läksin sellega liiale. Olin peaaegu neli nädalat kodus, viitsimata isegi sõbrannale Tartusse külla minna. Võtsin koduaias päikest, koristasin ja rohisin. Ühesõnaga lihtsalt olin ega teinud midagi olulist.
Postkaart Saaremaale!
Juba minu vanaema oli postkaardiinimene. Tal olid need ilusasti kausta vahele pandud ja mäletan siiani, kuidas voodil istudes ja jalgu kõlgutades neid imetlesin. Reisides unistustes kaugetesse maadesse. Kui õde umbes kolmkümmend aastat tagasi Soome kolis, hakkas ta postkaarte saatma minu väikesele pojale.
Nali naljaks!
„Kirjuta raskel ajal midagi lõbusat!“ Huvitav, mis see olema peaks? Igal hommikul pärin ärgates, kas maailm on normaliseerunud. Eitavat vastust kuuldes tean, et päev-päevalt lähevad lood tõsisemaks.
Maailm on liigestest lahti…
„Selleks, et väärtushinnangud loksuksid paika, on vaja sõda,“ öeldi ühes filmis. Karm, kas pole? Tänaseks kehtib Eestis eriolukord ja kõik on muutunud. Nii ümbritsev maailm kui ka meie selles. Raputades tolmu meie väärtushinnangutelt.