Sissejuhatus ehk kaua tehtud kaunikene
Aastaid on soovitatud mul hakata blogi “pidama”. Lihtsalt tegemise pärast pole mõtet midagi teha. Isegi kirjutada mitte. (veel …)
Nali naljaks!
„Kirjuta raskel ajal midagi lõbusat!“ Huvitav, mis see olema peaks? Igal hommikul pärin ärgates, kas maailm on normaliseerunud. Eitavat vastust kuuldes tean, et päev-päevalt lähevad lood tõsisemaks.
Maailm on liigestest lahti…
„Selleks, et väärtushinnangud loksuksid paika, on vaja sõda,“ öeldi ühes filmis. Karm, kas pole? Tänaseks kehtib Eestis eriolukord ja kõik on muutunud. Nii ümbritsev maailm kui ka meie selles. Raputades tolmu meie väärtushinnangutelt.
Parim kink on raamat!
Mõned mehed on uurinud, mida ma arvan Marju Karini raamatust. Seda just naise seisukohalt vaadatuna. Tõepoolest sai tema raamatu esitlusel käidud, aga lugenud ma seda pole.
#ctrl+alt+delete
Millegipärast on Bill Gates seda kombinatsiooni hiljem kahetsenud. Aga mis teha, nüüdseks on see nii meie lihasmällu sööbinud kui ka plaadile jõudnud.
Kas klient on ikka kuningas?
Läksin ühel päeval Kristiine keskuse keemilisse puhastusse ja olin sunnitud taas pealt kuulama seda „klient on kuningas“ juttu. Üks klient oli pahane, et teenindaja polnud teda ootamas, ja valas kogu oma ängi ja solvumise klienditeenindaja kaela. Lahkudes võttis tema kuningliku rolli üle järgmine.
Taktitunne
Taktitunne. Või pigem selle puudumine ei tunne riigipiire. Ühel juhtimiskonverentsil olla Kaja Kallast juhatatud sisse sõnadega „kellel on nõrgad sotsiaalsed eeldused olemaks liider“. Kord saab ta sugeda, et on oma vanema(te) laps, siis millegi muu pärast.
Kirjad elust vol. 1
Vahel olen kimbatuses, sest aja jooksul on kogunenud igasugu kraami. Kunstituba on tõeline aardelaegas. Fotod, dokumendid, kõned, kirjad jne. Mõned on pärit eelmisest sajandist ja see tekitab aukartust. Teadmata, kuidas ja kust alustada.
Weebruar – lühike kuu
Meie Naisteklubi sündis 90ndate alguses. Olime tööl Tallinnas Kadaka tee 84C ja meil oli ühine olevik. Esialgu viieliikmeline klubi muutus hiljem neljaseks, aga mitte sellest pole jutt.
Täitsa pekkis!
Minu ema oli elu lõpusirgel ülekaalus. Paar ämbritäit elurikkust oli ühtlaselt üle tema jaotunud ja see raskendas liikumist. Kui ta ühel ilusal päeval marjapõõsaste vahele maha kukkus ja enam püsti ei saanud, pidin abi kutsuma.
Viimane loeng
Mulle meeldivad raamatupoed. Juba sisemisel tuleb selline aukartlik tunne peale. Kui mujal poodides tullakse sind „tülitama“, siis raamatupoed on veel pühad. Sealsed töötajad teavad, et nende juures kulgetakse, loetakse, lehitsetakse ja vahel lihtsalt ollakse.