Sissejuhatus ehk kaua tehtud kaunikene
Aastaid on soovitatud mul hakata blogi “pidama”. Lihtsalt tegemise pärast pole mõtet midagi teha. Isegi kirjutada mitte. (veel …)
Kuidas pildistada inimesi
Üksikud eraldi seisvad toolid, mõnus muusika ning kogunev rahvas. Suupistelaud ja rahu. On detsember 2020 ja Kaupo Kikkase raamatu „Kuidas pildistada inimesi“ esitlus Fotografiskas.
Heietuse lainel
Viimasel ajal kirjutavad kõik raamatuid. Mõned on uurinud millal minu oma ilmub. Aga millest ma kirjutan? Sellest, kuidas mind sünnitusmajast koju toomiseks Paul Plaki pruuni Pobeda pingile pandi? (veel …)
Miks ometi üksinda?
“Miks sa käid üksinda kinos, teatris, reisil? Kas tõesti pole sul meest, kellega koos seda kõike teha?”, on mitmed uurinud.
Sära lisan hiljem!
Meil kõigil on omad rääkimata lood ja pole ka Tove Jansson mingi erand. Kuigi tema lugu räägib keegi teine.
Miks mitte mina?
“Oh, mis sul viga! Sa oled alati nii heas tujus” vajab veidike lahti rääkimist. Uskuge mind, ka mina hulbin vahel enesehaletsuse lainetel. (veel …)
Harjumaakas Plakk
“Tegelikult see polegi päris klassikaline kunstinäitus, pigem pop-up kunstigalerii,” selgitab kunstnik oma piltide keskel õhinaga.
Mitte ainult puumadest
Pärast ajakirjas Tervis Pluss ilmunud artiklit „Lõppenud on päevad?“ paluti seda teemat veelgi lahata.
Kui mees midagi tahab, peab ta selle saama!
Kui vana saun enam ei rahulda, otsustab mees uue ehitada. Millegipärast ei pühendata mind sauna projekti. Tuleb välja, et eelnevalt on seda arutatud naabrimeestega.
Ajudega assistent
Ühel päeval võttis Äripäeva portaal Sekretär.ee minuga ühendust. Nad olid lugenud minu “Mina, sekretär” lugu ja kuna Sekretäride päev oli lähenemas, pakuti mulle persooniloo võimalust.
Ühe pildi lugu
Olin läinud Kullosse täiskasvanute maalikursustele õppima ja joonistasime natüürmorti ning elavat modelli. Ühel päeval palus õpetaja hakata mõtlema kevadnäituse teemale „Olulised asjad, mis ei ole asjad“.