Alles hiljuti toonitati, et mitte kunagi pole me nii hästi elanud. Teadvustamata selle tähendust. Kõike võeti enesestmõistetavalt. Nii Euroopa Liitu kui ka piiride ületamist. Igaüks, kes ostis laevapileti, võis minna teisele poole lahte Helsingit avastama.
Mulle on alati targad mehed meeldinud, aga nüüd ei saa ma neist aru. Üks soovitab unistada suurelt, teine absurdist ja kolmas käsib hoopis otsustada.
Elu on näidanud, et ilustamisest on saanud rahvuslik spordiala. Nutitelefonid pakuvad filtreid ja peaaegu kõik ajakirjade kaantel olijad „käiakse“ üle. Ikka selleks, et isik oleks vaatajale „söödav“.
Aastaid tagasi hakkasid mõned tulihingelised minu kunsti austajad uurima, miks pole nende kodus Ewa-Kaisa kunstikalendrit. Vingerdasin päris pikka aega, aga lõpuks otsustasin „televaatajate soovile“ vastu tulla. Teadmata, kuidas kalendrit teha.
Nelja-aastasena sukeldusin enese teadmata kärgpere „imelisse“ maailma. Meid pakiti kokku, tõsteti autole ja olimegi hopsti uues elus.
Istun kodus köögilaua taga ja kuulan raadiost saadet „Klapid pähe“. Mul pole aimugi, millest kolmapäevases blogis kirjutada. Ja seda hetkeni, mil saatejuht tutvustab esinejat sõnadega „täiesti täiskasvanud naine“.
Maailm on muutunud. Alles eile hüüdis Gretake meile vihaselt “how dare you” ja peale seda ei lennanud ei linnud ega lennukid. Loodetavasti suudab tema PR-meeskond tekkinud olukorraga kiiresti kohaneda ja leida uued teemad, mille nimel piike murda.
Kodus inventuuri tehes leidsin koolituse „Märka võimalusi“ materjalid. „Me saame kõik kratsida sealt, kust ei sügele,“ on koolitaja öelnud. Mis ta sellega öelda tahtis, enam ei mäleta.
Tegelikult olen ma suhteliselt paikse eluviisiga. Ühel aastal aga läksin sellega liiale. Olin peaaegu neli nädalat kodus, viitsimata isegi sõbrannale Tartusse külla minna. Võtsin koduaias päikest, koristasin ja rohisin. Ühesõnaga lihtsalt olin ega teinud midagi olulist.
Juba minu vanaema oli postkaardiinimene. Tal olid need ilusasti kausta vahele pandud ja mäletan siiani, kuidas voodil istudes ja jalgu kõlgutades neid imetlesin. Reisides unistustes kaugetesse maadesse. Kui õde umbes kolmkümmend aastat tagasi Soome kolis, hakkas ta postkaarte saatma minu väikesele pojale.