Tundub, et viimasel ajal on kõik spetsialistid. Kord hüütakse vastuseid lavalaudadelt, kord raamatulettidelt. Vahet pole, mitu teost kirjutatakse või kui uhke on teadja kaanepilt. Kui aastas on 365 päeva, siis mitusada erinevat hetke naised tahavad? Uskuge mind, meie ühes päevas võivad mööduda kõik aastaajad, olenevalt me hormonaalmaastikust.
Öeldakse, et vanemaid ja naabreid ei saa valida. Kummaline ütlus, sest naabrist lahti saamiseks piisab elukoha vahetusest, ja põhimõtteliselt kolid ühel päeval ka kodust välja. Ema on ema, isegi siis, kui ta ajab sul teismelisena karva turri. Isegi siis, kui ta on liiga kontrolliv ja omav. Ka siis, kui teda on vahel liiga palju.
Taas oleme otsaga alguses, sedapuhku aastas 2020. Mõnede arvates on tegemist maagilise numbriga ja nii meeldib ka mulle mõelda. Usun südamest, et see on meie kõigi aasta! Teisiti poleks ju võimalik! Alles hakkasime end numbriga 2019 harjutama, kui juba oligi sellega basta finito.
Teadupärast teeb jõuluaeg meele härdaks ja toob endaga kaasa hulga erinevaid heategevusprojekte. Arutasime tööl nii loomade varjupaika appi minekut, kui ka Toidupanga abistamist. Kaalutud sai ka Kingitud Elu projekti, aga lõpuks jõudsime ikkagi Oleviste kirikuni.
Kuidas see oligi? Lubaja hea mees, tegija veel parem? Kes meist ei anna vahel lubadusi? Hakata end liigutama või muud sellist. Kosel elamisest mäletan kuidas kohalikud elumehed lubasid igal nädalal alustada uut elu. Seda, kas need olid kattega või katteta lubadused, teavad asjaosalised ise.
Igatahes annan mina lubadusi.
„Kas sa ootad pensionile jäämist?“ uurib kolleeg lõuna ajal. „Ei oota,“ hakkan südamest naerma. Mäletan, kui olin kahekümnendates nooruke sekretär, ja meil oli üks kolleeg, kes kogu aeg ohkas pensioni poole. Mulle tundus ta juba siis muldvana ja nii ma suhteliselt süüdimatuna oma teksti lendu lasin. „Oh, mis sa muretsed, need paar aastat lähevad sul ju kiiresti!“ püüdsin teda lohutada.
Kes meist ei teaks kõnekäändu „ärgu olgu sul sada rubla, vaid olgu sul sada sõpra“. Mul on viimasest Moskva reisist küll mõned sajad lauasahtlis, aga kindlasti pole mul sadat sõpra. Jutt ei ole mitte FB-sõprusest vaid sellest tõelisest, mil mitu nägu.
Mulle on kirjutamine alati meeldinud ja olen selleks kasutanud mitmeid võimalusi. Õnneks on ajalehti-ajakirju, kes paluvad etteantud teemadel kirjutada. Aastal 2016 jäi Laupäevalehes LP silma palve kirjutada armastusest ja nii ma oma loo “Kui ma oleksin vähem kartnud“ teele saatsin.
Aastal 1996 õppisin Fontese Erakooli õhtuses osakonnas administratiivtööd. Kord tuli auditooriumi ette noormees, kes pidi meile rääkima uuest bürootehnikast. Tüüp alustas loengut sõnadega “Nagu te kõik teate, tehakse paberit tselluliidist…” Kaugemale ta esitlusega ei jõudnud, sest ruum täitus naeruga. Nii mõnigi naine lubas anda oma kintsud paberitööstusele ja noormees tundis end kogu selle möllu keskel ebamugavalt. Eh, naised, naised…