„Selleks, et väärtushinnangud loksuksid paika, on vaja sõda,“ öeldi ühes filmis. Karm, kas pole? Tänaseks kehtib Eestis eriolukord ja kõik on muutunud. Nii ümbritsev maailm kui ka meie selles. Raputades tolmu meie väärtushinnangutelt.

Ausalt öeldes ei taha ma uudiseid kuulata, sest see paneb mul sisikonna keerama. Keerulistel aegadel on vaja säilitada kainet mõistust ja jätta paanika-jaanika kus see ja teine. Siis aitavad hoopis naer ja naljad! Vähemalt minuga on nii!

Alles räägiti, et mitte kunagi pole me nii hästi elanud. Tänaseks on see möödanik. Mitte miski ei hakka enam olema nagu enne! Elu on teinud korrektuurid vähem kui kuu ajaga ja finišit pole näha. Mõned usuvad, et see on jaanideks möödas, teised räägivad alles algusest. Lisaks viiruseuudistele on hakanud lisanduma teated koondamistest ja äride kinnipanekutest. Need on lood elust enesest ja meie ümbert! Me kõik oleme vähemal või suuremal määral sellega seotud. Hetkel toimuvat ei saa võrrelda 2008. aasta majanduslangusega. Tänane on kordades globaalsem ja murettekitavam.

Tegelikult ei oma mingit tähtsust, kas kuskil seitsme maa ja mere taga oli mingi katselabori uks oli lahti või mitte. Fakt on see, et maailma niidab maha tundmatu vastane. Me ei tea, kus ta on ja milliseks muutub. Teame vaid seda, et teda ei saa kokku pakkida zip-failiks ega saata orbiidile.

Mõnede arvates naaseme pärast eriolukorra lõppemist tavaellu. Püha naiivsus! Milline on üldse tavaelu? Kas see, kus tellitakse odava raha eest Hiinast nii palju kaupa, et selle tarbeks oli vaja ehitada uhked logistikakeskused? Või see, mil „juutuuberid“ ja „mõjutajad“ saavad kottide kaupa reklaamtooteid, et kirjutada nende põhjal lugusid? See on teema millest võiks pikalt ja laialt rääkida ning ilmselt on igal selleks ka oma arvamus.

Ausalt öeldes ei pane praegune kriis mind imestama, sest lisaks eriolukorrale on ka inimesed kriisis. Vähema kui kümne aastaga oleme kardinaalselt muutunud. Maailm on liigestest lahti ja valitseb globaalne eetikakriis. Noored osalevad kummalistes tõsielusarjades. Ühes minnakse alasti saarele, teises valitakse stuudios kaaslast tuti järgi.

Maailm on kreenis pikemat aega ja perekond Kardashianist on saanud maailma vägevaim. Kahtlemata on tegemist kõigi aegade vingema ja võimsama turundusteoga, aga ikkagi. Väidetavalt sai kogu „pull“ alguse aastal 2007, mil avalikkuse ette jõudis Kim K erootiline video. Kui tavaliselt on selline intsident toonud kaasa hulganisti häbi, järgnes sellele hoopis tohutu au ja kuulsus.

Big Money oli rääkinud ja aasta hiljem alustati tõsielusarjaga. Kõik on muudetud rahaks ja kogu maailm võib jälgida, kuidas kuulus perekond ärkab  perfektse make-upi ja kõige selle juurde kuuluvaga. Raha niriseb sisse kõikjalt ja noored unistavad sellisest elust. Tundub, et kõikide nende “imetluste” summaga olemegi jõudnud sinna, kus me nüüd oleme. Kõige tähtsam tundub olevat hea internetiühendus ja kaamera, millega oma elu presenteerida. Aga mis saab siis, kui ühendus katkeb ja imetlejad kaovad? Millised on siis väärtushinnangud ja põhitõed, millele tugineda?

“Väärtuste vääritul vaibal

pühin kõntsastund kinga.

Möödujad karjuvad –

hüppa, karga ja hinga!

Vaatad neid mõistmatul pilgul

arutled eetikanormi

väärtuste käändunud kujud

võtavad savistund vormi!”

*

Lugesin, et alates 23. märtsist saab helistada Tallinna Keskraamatukogu raamatukoguhoidjale, kes loeb lapsele raamatut ette telefoni, Skype või Facebooki vahendusel. Tohoh? Mitte ei anta soovitusi, vaid loetakse ette? Mitte vaegnägijatele ega vanuritele, vaid neile, kes peaksid õppima ise lugema ja kirjutama. Aga kust tuleb siis väikese inimese sõnavara ning kirjaoskus? Ma saan aru lugemishommikutest, kus ilmeka lugemise tulemusena pannakse tööle kuulaja kujutlusvõime. Mäletan siiani kunagisi kuuldemänge raadiost, mil iga heli, häälitsus, intonatsioon aitas mängule kaasa! Pannes loole kaasa mõtlema.

Ilmselt on kõik lapsevanemad lugenud oma lastele unejutte. Tekitades huvi ja jagamaks teadmisi. Suunates lugema ja täitma lugemispäevikuid, et nad õpiksid ja kirjutaksid tulevikus üles oma loo. Ikka selleks, et toimuvast jääks jälg. Ikka selleks, et väärtushinnangud oleksid jäävad ja elu jätkusuutlik.

Igal inimesel pidavat olema oma ikigai ehk elu eesmärk ja põhjus elamiseks. Vaevalt et meid selleks siia maailma loodi, et saeksime kollektiivselt oksa, millel istume. Äkki ongi viimane aeg lõpetada see ettenämmutatud õpitud abituse aeg? Millal ükskord hakkavad inimesed nägema suurt pilti? Saamaks aru, et on viimane aeg vaadata endasse, tegemaks korrektiive, kuidas edasi.

Usk, lootus, armastus! Hoides eelkõige iseend, olles samas ka teistele toeks. Just siis, kui seda kõige rohkem vajatakse! Võttes kõrvaklapid kõrvadelt ja silmaklapid silmadelt. Tulles kahe jalaga maa peale, tõdemaks, et me pole siin maailmas üksi. Tõdemaks, et me pole täna enam need, kes olime eile. Ja homme need, kes oleme täna! See on tõehetk ja veidike hirmutav, aga siiski on see ELU!

Youtube: Voyage x Breskvica – C’est La Vie

*

Vaatamata kõigele ärge kartke naerda! Kui inimene on oskab enda üle naerda, siis saab ta aru asjade olemusest! Naerge ise ja õpetage seda oma lastele, sest naer päästab maailma! Ja päästmist see maailm tõepoolest vajab! Nüüd ja praegu!

❤️

 

Olge(m) terved!

 

Ewa-Kaisa

naeru uskuja