Mulle on kirjutamine alati meeldinud ja olen selleks kasutanud mitmeid võimalusi. Õnneks on ajalehti-ajakirju, kes paluvad etteantud teemadel kirjutada. Aastal 2016 jäi Laupäevalehes LP silma palve kirjutada armastusest ja nii ma oma loo “Kui ma oleksin vähem kartnud“ teele saatsin.

*

Kas tõesti on kõigile siin elus määratud ainult üks kohtumine oma elu armastusega? Aga kui me ei tunne seda hetke ära? Või tunneme, aga lihtsalt kardame otsustada? Kas siis jääb üksnes kauge unistus sellest, mis enam eales sinuni ei jõua? Kas siis jääbki vaid tõdeda, et see üks ja ainus võimalus sai maha magatud?

Vaatad möödunule ja kahetsed ühtainsat hetke, kui kartsid kokku pakkida oma vähese elu ja alustada uut. Klammerdudes küünte ja hammastega olemasoleva külge, püüdes säilitada riismeid. Teades, et miski ei lähe paremaks. Sa tead, et kõigeks siin elus on aeg. Oma aeg, aga see pole veel kätte jõudnud.

Ühel päeval istud veekahkvel silmadega diivanil ja löristad nutta. Tema vaatab sind ega saa aru. Ta tuli sinu pärast ega saa aru, miks sa kõhkled. Ta ootab, et sa tuleksid. Temaga, alatiseks. Alustamaks uut elu. Ta lubab sind hoida ja armastada. Igavesti! Aga sa kardad ja ei lähe. Jääd vaid üksinda nuuksuma, lootes imele. Aeg lendab ja imet ei tule ning hetk hiljem pudeneb kõik kildudeks. Täpselt nii, nagu sa arvasid juhtuvat, aga siis on juba hilja. Vähemalt sinu jaoks.

Igal aastal mõtled sa temale. Kasvõi korra, mõeldes what if… Ja nii paarkümmend aastat. Tahaksid teda kasvõi korra näha, et küsida, kas tal tõesti oli kõiges tõsi taga või oled ainult sina möödunule kuldse kuu selga mõelnud.

Elu viib teid uuesti kokku. Korraks! Sul on klomp kurgus ja sa mängid maailma kõige õnnelikumat inimest. Tema vaatab sind ega näe selle taha. Ta küsib vaid hästi vaikselt „Miks sa ei tulnud?“

„Ma olin nii katki. Ma lihtsalt ei julgenud. Ma nii kartsin,“ sosistad vaevu kuuldavalt ja jätad ütlemata selle, et oled kõik need aastad seda kahetsenud. Jätad ütlemata, et oled kõik need aastad tema järele igatsenud. Sa tead, et tule ja tunnetega ei tohi mängida. See pole aus nii tema ega ümbritseva suhtes – ja vaikid.

Õlimaal “Eilsest me kõik oleme homsesse teel!” (erakogu)

Ja nii sa istud aastakümneid hiljem keset suurt köögilauda ja oled õnnelik, et kedagi kodus pole. Oled üksinda ja vaatad kaugusse. Ausalt öeldes on sul hea meel, et üks unistus on nüüdseks lõplikult kokku pakitud. Kõik möödunu on teekond ja iga asi on millegi jaoks hea. Koer mõistab, et midagi on teisiti ja vaatab sind. Selliselt mõtlikult. Kui hea, et koerad ei räägi, ja kui hea, et nad oskavad kuulata. Vaikimisest rääkimata.

Ohkad viimast korda endamisi, et tõdeda ” Kui ma oleksin vähem kartnud!”, aga teisalt poleks siis sündinud seda lugu. On see siis armastuse või igatsuse oma, ma tõesti ei tea…

Youtube: Florent Pagny, Pascal Obispo – Je Laisse Le Temps Faire

LP nr. 15 (183), 16. aprill 2016 (täna veidike kärbitud ja stiliseeritud moel)

 

julgust soovides

 

Ewa-Kaisa

armastusse uskuja