„Kas sa ootad pensionile jäämist?“ uurib kolleeg lõuna ajal. „Ei oota,“ hakkan südamest naerma. Mäletan, kui olin kahekümnendates nooruke sekretär, ja meil oli üks kolleeg, kes kogu aeg ohkas pensioni poole. Mulle tundus ta juba siis muldvana  ja nii ma suhteliselt süüdimatuna oma teksti lendu lasin. „Oh, mis sa muretsed, need paar aastat lähevad sul ju kiiresti!“ püüdsin teda lohutada.

Aga võta näpust, ta lihtsalt nägi vana ja väsinud välja. Mind võeti kapitaalselt „letti“, sest olin tekitanud kolleegile töötrauma. Tuli välja, et tal oli sel ajal pensionini veel vähemalt viisteist aastat aega. Seega teeb kolleegi küsimus mind veidi valvsaks. Mainin talle, et rutsi ajal jäid naised viiekümneviieselt „pinsile“. Ja lisan, et päris lahe oleks ju järgmisel aastal hakata pensioni saama. Mul poleks  selle vastu midagi, kui saaksin  sotsiaalsed garantiid koos igakuise sissetulekuga. Käia osalise tööajaga tööl, teha kunsti ja …

Youtube: Põhja-Tallinn – Olen valmis!

Kolleeg kahtleb, kas ma sellest ka ära elaksin. Muidugi ei elaks, aga äkki õpiksin siis ülejäänu kunsti kaudu teenima? Ausalt öeldes olen sellele mitmeid kordi mõelnud. Unistades täiesti omast galeriist.

Akrüülmaal (saadaval)

Kunagi räägiti telekas pensionist. Mingi spetsialist selgitas vägagi lihtsalt ja arusaadavalt, et kui tänane palk on umbes tuhat eurot, saad pensionile jäädes iga kuu heal juhul neljasaja piires “pinssi”. Mnjaa, on, millele mõelda. Eriti siis, kui pole selleks olukorraks valmis. Ja kes meist selleks üldse valmis on? Teadupärast  elab nagunii valdav osa inimestest palgapäevast palgapäevani. Ja kui lisada veel oskamatus  majandada, võib teema vägagi lappama minna. Äkki on lillelastel ja lumehelbekestel üldse lihtsam elu? Elad nagu elad ja ühel päeval elu näitab, kuis läheb.

Ühel päeval kuulsin rongis pealt kahe naise jutuajamist. Nende teema oli lähenev pensioniaeg. Mõlemad leidsid, et pensionile jäämisega elu alles algab. Et siis saavad nad teha elus mida tahavad. Kas tõesti? Kas muidu ei saagi? Tiksud hambad ristis mugavustsoonis,  oodates  suurt vabanemist ehk pensionile jäämist? Prouade jutt tekitas kurbust. Eriti nende viimane hüüd teineteisele: „Peame vastu!”

Meenub üks saade. Tegija naine rääkis oma eri projektidest nii õhinal, et mul hakkas lausa piinlik. Saatejuhi küsimuse peale, kuidas ta kõike teha jaksab ja kas vahel väsinud ka on, vastas teine naerusuisena, et tal elab vanaema Lõuna-Eestis. Kui ta pärast järjekordset ribadeks töötamist  memme juurde jõuab lootuses end seal rahus ja vaikuses välja magada, paneb vanaema ta hoopis tööle. Kähvates, et „kui enam ei jaksa, siis sure maha“. Ja nii ta rapsivat nagu Hunt Kriimsilm oma kaheksa-üheksa ametiga, sest alternatiiv on teadagi mis.

Kuulsin, et paljudel Aasiast Pariisi reisivatel olevat nn Pariisi sündroom. Nimelt põhineb nende ettekujutus sellest linnast mingisugustel romantilistel filmidel ja lauludel. Kohale jõudes kliriseb illusioon kildudeks, sest igal meist on oma Pariis. Mõnele tähendab see hubaseid tänavakohvikuid, mõnele hoopis arrogantsena tunduvaid pariislasi. Ilu on vaataja silmades ja romanss kogeja südames. Kui sedagi!

Vintage õed, kokku vanuses 113 aastat

Kes meist ei unistaks vahel pärast mingit ägedat naistekat romantikast õhkuvast Roomast, aga ilmselt ei esita keegi meist kaebust reisibüroole, kui see kõik jääb olemata. Äkki on sama ka pensioniga? Need, kes ootavad seda „tõotatud maad“ pikisilmi, võivad selles hoopis pettuda? Kas on ikka mõttekas oodata kümme-viisteist aastat mingisuguse unelma täitumist, kui pole teada, millisena see tuleb. Kui üldse tuleb.

Omavahel öeldes kahtlen selles, et tõeline elu algab pensionile jäämisega.  Selleks, et olla hull, tuleb olla rikas! Rikkus on aga suhteline mõiste. Kui sul on tervis enam-vähem korras, oled juba jõukate topis sees. Muu on kõik boonus ja garneering. Kui pole pangalaenu ega liisingut ja laps suur, oled vabam ka valikutes. Muidugi nii vaba, kui julged olla. Ega siis asjata öelda, et oleme ise enda suurimad piirajad ja pidurdajad. Kartes kes-teab-mida-või-keda. Pool ajast vaatame elus tagasi ja enamjaolt kahetseme tehtut. Lisaks see pidev muretsemine. Kartes liikuda edasi. Miks? Pole aimugi. Kes meist pole teinud kehvi ja vähem kehvi valikuid. Ja siis? Elu on õppetund ja mõnel tuleb see teekond paremini välja, kui teisel.

Naine, võta end kokku,“ ütles poeg aastaid tagasi, kui Viru hotelli Konverentsikeskuses näitust üles pannes hakkasin enesehaletsuses surfama. Tõepoolest, olulistel hetkedel tuletan seda meelde ja püüan end kokku võtta. Ja seda võivad teha nii mehed kui ka naised. Vanusest olenemata! Rääkimata sellest, kas nad on juba pensionil või mitte. Sest elu on elamiseks! Mitte millegi ebamäärase ootamiseks! Viiskümmend pluss vanuses ei tasu enam konna suudelda ja loota, et temast sirgub prints.

❤️

Vaadates oma õde, kes pidas just-just oma kuuekümnendat sünnipäeva, ei tundugi see noore pensionäri põlv nii hirmutav. Igatahes naeran, et mul on igioma Eve Kivi õe näol olemas. Ehk nagu öeldakse, tehke järgi või makske kinni! 🙂

Palju õnne, minu kallis õde Katre!

 

Kallistades

Ewa-Kaisa

55 miinus 🙂