Teadupärast teeb jõuluaeg meele härdaks ja toob endaga kaasa hulga erinevaid heategevusprojekte. Arutasime tööl nii loomade varjupaika appi minekut, kui ka Toidupanga abistamist. Kaalutud sai ka Kingitud Elu projekti, aga lõpuks jõudsime ikkagi Oleviste kirikuni.

27. detsembril toimub järjekordne jõulukontsert-jumalateenistus koduta ja vähekindlustatud peredele. Tegemist pole ainult kontserdiga vaid pärast pakutakse süüa ja jagatakse riideid puudust kannatavatele inimestele. Kogudusse helistades öeldi, et nad teevad kokku kaheksasada pakki. Kommid on neil juba tellitud, aga julgesti võib kirikusse viia piparkooke, präänikuid ja muid jõuluga kaasnevaid maitseid. Samuti on oodatud soojad sokid, kindad, mütsid-sallid ja joped-saapad. Need asjad tuleks kirikusse toimetada paar päeva varem, et nad jõuaksid neid eelnevalt sorteerida. Kindlasti tuleks arvestada asjade viimisel, et need oleksid puhtad ja korralikud.

Ilmselt võtame paljusid asju elus enesestmõistetavalt. Hommikul ärgates ei mõtle me üldjuhul tänutundega sellele, et meil on kodu. Kuigi võiks ja peaks. Ausalt öeldes meeldib mulle vaadata Kodutunde saadet, sest see manitseb mind vähemalt kord nädalas olema tänulik. Meenutamaks, et mul on paremini läinud, kui neil seal ekraanil.

Youtube: P.Saul “Mu meelen kuldne kodukotus”

Kakskümmend kaks aastat tagasi pühkisin enda vussi läinud eraelu kühvli peale ja tulin tagasi Tallinna. Nahk oli eelmisest suhtest hell ja olin nõus elama kasvõi kuuse all. Tingimusel, et see on minu kuusk.  Tänu heale sõbrale leidsin üürikorteri, mida kutsusin hellitavalt  „mikrouuniks“. Teisiti poleks saanud 19 m2 suurust kodu nimetada.  Lubasin pojale, et võimalikult ruttu saab meil taas olema oma kodu. Meie neli seina. Meie rahu ja vaikus. Aasta pärast see õnnestus. Kolmkümmend üheksa ruutmeetrit Kristiines tundus unistuste koduna. Mõni imestas, miks ma autot või suuremat korterit ostnud. Kuna olin saanud lapse sõnapidaja mehega, kes lubas mitte aidata, pidin arvestama vaid iseendaga. Ja rohkemaks polnud ma suuteline. Alguses oli mööbel vaid ühes toas. Pojal oli laud, voodi ja riidekapp. Minule laenas hea kolleeg täispuhutava madratsi, millel sai magatud seni, kui jõudsin endale järelmaksuga voodi osta. Olin 32-aastane ja otsaga alguses, aga siiski õnnelik, et meil oli taas oma kodu.

Raamitud akvarell 48 x 52 cm “Palve” 99 €

Sel nädalal sai see müüdud. Noor kolmekümne aastane mees otsis endale oma „pesa“. Meie kunagine hea auraga kodu oli ta välja valinud. Võtsin seintelt oma viis maali  ja kaenlasse valge Grundingu teleka ning andsin talle võtmed. Soovides talle ilusat elu tema uues kodus!

*

Paraku pole kõigil sellist võimalust. Iga päev tehakse valikuid ja mõned on õigemad, kui teised.  Meil pole vaja anda hinnanguid, sest see pole see saade. Samuti ei suuda me kõiki päästa, sest elu on teinud omad korrektiivid. Nii palju on muutunud ja kõigil pole tagasiteed. Kuid olenemata sellest, kes me oleme või milliseks oleme oma elud elanud, on meil kõigil õigus ilusale jõuluhetkele. On see siis kodus lähedaste keskel või tõepoolest kuskil kirikus teiste seltsis.

Oleviste kogudus on teinud kõik, et abivajajad saaksid tunda hoolivust ja hoidmist. Saada kõht täis, kuulata imelist muusikat ning lahkudes võtta kaasa hea sõna ja lootus paremale homsele. Tundes ühtlasi ligimeste hoolimist ja headust. Kuna ma ei saa ise sel päeval kirikusse appi minna, otsustasin anda omapoolse panuse sellele päevale. Tehes väikese ülekande, tunnustamaks Oleviste kogudust selle suurepärase ettevõtmise eest!

Annetuse saaja: EEKBL Oleviste kogudus

A/a number: EE911010220025984010

Selgitus: annetused kodututele

NB! Samuti küpsetasime tööl piparkooke ja kogusime mõned kastid kindaid-sokke-salle!

Jõulumeelt soovides

Ewa-Kaisa

imedesse uskuja