Viimasel ajal on kalender kõiksugu tähtpäevi täis ja raske on nendega sammu pidada. Vahel ei teagi, mida tähistada ja mida mitte. Samas midagi ju võiks.

Näiteks olen lapsepõlves tähistanud tankistide päeva.  Meil oli paras posu kassipoegi ja ühel päeval hakati rääkima nende merekooli saatmisest. Asi paistis juba eos kahtlane ja seepärast otsustasin teemaga tegeleda. Millegipärast ei tundunud usutav, et keegi hakkab neid maalt linna ja tagasi vedama. Kui teisi kodus polnud, toppisin ühe kassipoja ilusti kasuisa poolt punutud korvi ja sidusin rätiku peale, et kiisupoeg vehkat ei teeks. Naabritüdruk teadis, et küla teises otsas elab üks tädi, kellele võiksime külla minna. Sõitsime jalgratastega tädikese õuele ja too kutsus meid viisaka inimesena tuppa ja  keetis vaarikavartest teed  ning pakkus kooki moosiga. Uurides miks ja kuidas. Eks sai teda siis valgustatud ja räägitud nii Tallinnast kui sealsest  merekoolist. Põhimõtteliselt  pidin talle pikalt ja põhjalikult selgitama ja kuigi ta vahepeal muigas, palus ta siiski meie lahkumisel teda tähtpäevade puhul enam mitte meeles pidada. Küsisin keerutamata, kas talle kassid ei meeldi ja mainisin, et ka mina olen rohkem koera-inimene. Tädi hakkas naerma ja ütles, et pigem on asi tankides. Kummaline, sest mulle meeldis hullult „Neli tankisti ja koer“ sari ja olin nõus Janeki pärast isegi partisaniks hakkama, aga ma ei hakanud teda seepärast noomima. Läbi häda sai lahkudes lubatud, et vähemalt  tankistide päeval ta meid enam ei näe ja seda lubadust ka pidasime.

Kui ema hakkas kodus kassipoega otsima, pidin loo uuesti ära rääkima ning taas lubama, et selliselt küla peal  tähtpäevi ei pea.

*

Nii ongi minust saanud mitte-tähtpäevade inimene. Kuuldes, et  20. märts on rahvusvaheline õnnelik olemise päev, otsustasin traditsiooni rikkuda. Jutt on ju õnnest ja kes meist ei taha õnnelik olla. Ühes filmis öeldi, et valikuvõimalus on tõeline luksus ja seepärast otsustasin rahvusvahelisel tähtpäeval eriti pingutada ning teadvustada igat hetke ja toimingut.

Juba hommik algas paljutõotavalt. Ärkasin pissihäda peale ja olin õnnelik, et võin voodist tõusta ning vetsu joosta.  Pesin käed, panin kohvi tilkuma ja olin taas õnnelik. Kuulata hommikul muusikat ja kõlgutada jalgu, on tõeline luksus. Eriti, kui teha seda mõtestatult!

Jalutama minnes tõdesin, et olen tõepoolest õnnelik inimene, et saan seda endale lubada. Otsustades kui kaua ja kuhu kõnnin. Meenus kunagine teatrietendus, kus taksojuht istus muretult kohvikus ja lasi end ühel kliendil telefoni teel sõimata lasta. Uurides lõpuks, kas kunde saab kõndida. „Muidugi saan, aga mis see siia puutub,“ kriiskas naine teisel pool kõnetraati.

„Aga mõelge sellele, et teie saate kõndida!“ vastas taksojuht marurahulikul moel. Sel hetkel tajusin, et kõndimine on tõeline luksus, mida paljud ei saa endale lubada.

Filmis „Mina enne sind“ oli noor kutt ülakehast allapoole halvatud ja otsustas lasta end Šveitsis igavesele unele suigutada. Tütarlaps, keda ta oli oma olekuga sügavalt puudutanud, oli šokis. Lootes, et suudab noormeest oma armastusega ümber veenda.  Noormees selgitas, et armastas oma endist elu, ja pole nõus elama seda „uut”. Ilus film karmide valikutega!

Seega valik on luksus! ❤️

Palun iga päev taevaisa ja kaitseingleid, et mul oleks valiku võimalus viimse hetkeni. Seepärast ei võta ma kõike enesestmõistetavalt, vaid püüan endale iga päev meelde tuletada, kui õnnelik ma olen võimaluse üle, et saan tõusta ja minna, kõndida, joosta, külmetada, tunda, vihmas tantsida, nutta, naerda, kirjutada, maalida, logeleda ja armastada.  Ja kui ma peaksin selle unustama, palun tuletage meelde!

Õnnelikud prillipuhastuslapid a’ 5 €

 

❤️

„Hea, et mul meenus,

 et kõik on meil laenuks

Aeg, suhted,

tervis ja muu.

Hea, et mul meenus,

et kõik on meil laenuks

Suvi ja tundeid

sosistav suu.

Hea, et mul meenus,

et kõik on meil laenuks

Ka taevavõlvil

kummarduv kuu.

Hea, et mul meenus,

et kõik on meil laenuks

Sina, mina

ja tuuline tuul.“

❤️

Ausalt öeldes on mulle mõistmatu, mille alusel valitakse maailma õnnelikumat linna ja riiki. Samas olen rahul, et edetabeli tipus olev Soome (Helsingi) on meist laevasõidu kaugusel ja ootan pikisilmi aega, mil saan taas osta õnnemaale pileti!

Olge(m) õnnelikud ja mitte ainult 20. märtsil!

Adrienne Valerie – Lucky, Lucky, Lucky Me – Metropolis Studio Session, London

Õnne soovides

Ewa-Kaisa

õnne uskuja