Kes meist ei teaks kõnekäändu „ärgu olgu sul sada rublavaid olgu sul sada sõpra“. Mul on viimasest  Moskva reisist küll mõned sajad lauasahtlis, aga kindlasti pole mul sadat sõpra. Jutt ei ole mitte FB-sõprusest vaid sellest tõelisest, mil mitu nägu.

Üks neist on minu jaoks jõulusõprus. Aastaid olin heale sõbrale jõulusõber. Või oli see hoopis vastupidi? Ajal, mil enda eraelu seisis tagajalgadel, oli vähemalt jõulude paiku hea kuhugi kuuluda. Viibida nende soojas ja mõnusas kodus, süüa jõuluroogasid ning tunda end pere liikmena. Olen selle eest neile siiani tänulik ja tean, et vajadusel on jõulusõber telefonikõne kaugusel. Vähemalt meeldib mulle nii mõelda.

Foto: Kaupo Kikkas

Ja siis on õiget-värvi-koera-sõprus. Ühel päeval möödus meie aiast tumeda šokolaadi karva taks, perenaine ohelikkupidi järel. Pärast tuli välja, et tegemist oli mops-taks Rutsiga, kellega meie terjer-hunt Tsäku sõbraks sai. Kahjuks lahkus Ruts aastaid tagasi taevastele radadele, aga meie oleme tema perenaisega sõbrad edasi. Püüdes iganädalaselt istuda naistesauna lavalaudadel, klaarimaks kuplialust. Vahel on see lihtsalt saun, vahel emotsionaalselt-ülesköetud-naiste oma. Aga see on juba hoopis teine jutt ja sellest sõbrad ei räägi. 🙂

Oh, kes meist üldse teab, mis see sõprus on.  Kui ta on olemas, on kõik korras. Kui ei, siis kisub kiiva. Minu arvates on sõprus on kõik ja mitte midagi. Seda ei saa poest osta ega äpina alla laadida. Sõber ei saa olla ühepoolselt, sest sõprus on kahemehesaag, kus mõlemal osapoolel oma osa kanda.

Sõprus ei küsi, kui palju Sa kaalud,
oled Veevalaja, Kalad või Kaalud.
Sõprus ei küsi, kus olid nii kaua –
kui tuleb sõber, katad vaikides laua.
Sõprus ei küsi, olid kaugel või ligi:
sõber teab niigi – kui pidi, siis pidi.
Sõprus ei küsi:”Kas oled mu sõber?”
Ta tuleb targu, kui Su ihu on nõder.

Ta ei küsi kui pruut:”Kas olen Sul ainus?”
Ta toob pudeli veini ja toetab Su vaimu.
Sõprus iial ei küsi, kes noorem, kes vanem:
ta on nagu vein – kui vanem, siis parem.

Arm on nii üürike. Sõprus on püsiv.
Mina ta vanust küll TÄNA ei küsi.

/Ave Alavainu/

Kui sõber otsustab peale keskkooli minna ungari keelt ja kirjandust õppima, on selgemast selgem, et ühel päeval abiellub ta Sándor Petőfi maale. Jättes maha tükk tühja maad mahajääja hinges ja mõned oma sõbrad. Peale katseaja möödumist õnnestub neile õnneks käpp peale panna ja endale kaaperdada. Oh, seda rõõmu ja maailma avardumist! Oh neid lahedaid hetki Julie Marie sünnipäevadel, mil mõnus punt aega veetmas!

Youtube: Vennaskond Krokodill Gena Lauluke

Aasta-aastalt ladudes sõprusele ja usaldusele alusmüüri, jõuan lõppude lõpuks Sõpruse tänavale, majja number 13. Ärgates kunagise koolidirektori voodis ja vaadates välja tema köögiaknast, olen õnnelik! Kuulates lugusid elust enesest ja süües sõprusesse lõimunud omaniku koduaias punasõstraid, naudid kuulumist punti, mis liitnud aastateks teineteise külge. Täiendades üksteist, kaksteist, kolmteist… Täpselt nii palju, kui vaja! Täpselt selliselt, nagu vaja. Täpselt nendega, kellega tahad! Loodetavasti nüüd ja igavesti!

❤️

Oh, seda sõprust. Kui kõik korras, laulab hing! Kui ei, on murekoorem õlul. Hetkel ei teagi, kuidas toimida, sest üks sõpradest on murest murtud. Aastatepikkune mehe armuafäär on ta endasse neelanud ja tundub, et ta ei suuda kehvast suhtest väljuda. Olla sõbra pärast mures on üks asi, aga kuidas aidata, kui aidata ei lubata? Kui sõber ignoreerib ja ei võta telefoni, olles nii katki kui üldse olla saab. Olla mehe poolt manipuleeritav, hävitades ennast? Teadmata ise seda tegevat. Kaotades end ja hoides eemale sõpru, kes tahaksid olla toeks, aga… Ka selline sõprus on olemas, sest meil kõigil on tegelikult nii mitu nägu…

Akrüülmaal “Love yourself” (saadaval)

 

Sõbralikku jõulumeelt soovides

 

Ewa-Kaisa

sõbra sõber