Septembri lõppedes sulges uksed Telliskivi Loomelinnakus vaid üks kuu avatud olnud Ewa-Kaisa pop-up galerii. „Avasin selle galerii enda 55. sünnipäeva tähistamiseks ja kui ma peaksin kunagi päris oma galerii looma, siis oleks see just selline, nagu Telliskivis oli,“ räägib Ewa-Kaisa.

Igast tema ihurakust õhkub rahulolu. „Segased ajad nõuavad segaseid inimesi,“ naerab ta, sest augustis oli lõpetanud töö soliidses ettevõttes, et pühenduda loomingule. „Millal veel olla julge ja teha otsuseid kui mitte nüüd?“ vastab ta küsimusele mugavustsoonist väljumisest.

Ewa-Kaisa esimene kunstiõpetaja oli Alavere 8-klassilise kooli õpetaja Laur, keda kutsuti hellitavalt Sopiks. Ilmselt seetõttu, et ta kandis sipi-sopilisi rõivaid. See oli ajal, mil Ewa-Kaisa elas Vetla metsade vahel ja käis võõrasisaga jahil, kasvatas kodus metskitse Bambyt ja püüdis õega kährikut dresseerida. Ewa-Kaisa päris isa Elmar Plakk, hüüdnimega Taadu, oli samuti harrastuskunstnik, kelle töid on ilmselt Kose kandi kodudes olemas. Alles mõni aasta tagasi õnnestus Ewa-Kaisal tänu õnnelikule juhusele saada isa maal, millel kujutatud Aasumäe kask. Tänaseks on see restaureeritud ja kaunistab Ewa- Kaisa Keila kodu kunstitoa seina.

Esimese korraliku maalikoolituse sai Ewa-Kaisa täiskasvanute maalikursusel huvikeskuses Kullo, õpetajaks Kersti Linnamägi. Aasta siis oli 2004. Hiljem käis ta vahelduva eduga erinevatel EKA Avatud Akadeemia kursusel, nuusutades erinevaid tehnikaid skulptuurist sügavtrükini. Pea kõiki neid tehnikaid on Ewa-Kaisa kasutanud ka oma loomingus. Tööd on kui kunstižanrite ja -tehnikate virvarr, aga pea kõiki läbib üsna kindel käekiri, millest võib ilmselgelt aimata Amedeo Modigliani mõju. Vähe sellest, Ewa-Kaisa sõnul tõi just Modigliani ta kunsti juurde. Samuti on Ewa-Kaisa võtnud omaks sada aastat tagasi surnud itaalia kunsti suurkuju suhtumise maailma.

„Modigliani tõi kunstis esile oma isikupära. Mulle see mõtteviis sobib. Meiegi peaksime rohkem väärtustama tervist ja isikupära, mitte tahtma end massi sulatada,“ ütleb Ewa-Kaise, rõhutades Modigliani rolli inspiratsiooniallikana. Erinevatel näitustel on Ewa-Kaisa osalenud alates 2007. aastast ja ainuüksi viimase 11 aastaga on tal olnud 11 personaalnäitust.

Kahel korral, 2014. ja 2015. a näitas Ewa-Kaisa oma töid ka Keilas.

Ewa-Kaisale meeldib end kutsuda kirjas ja kunstis kulgejaks. Seepärast väljendab ta end nii lõuendil kui tekstis. Olles vahel mõnede ajakirjade-ajalehtede kaasautor ja kirjutades oma kodulehel olevas blogis kõigest, mis kõnetab. Ewa-Kaisale meeldivad tsitaadid, mida on kogunenud paras ports. Vahetevahel lisab ta neid mõnele akvarellile. Just Telliskivi pop-up galeriis paluti tal hakata mõtlema tsitaatide raamatu koostamisele, mida illustreeriks tema kunst. Nagu ka mitmeid postkaarte. Ewa-Kaisa on enda sõnul postkaardiusku ja on endiselt paberile kirjutatud kirjade saatja. Ewa-Kaisa kunstikalender on ilmunud juba kuus aastat.

Kuigi Ewa-Kaisa on suure osa elust elanud ja tegutsenud Tallinnas, nimetab ta end 100% harjumaakaks, olles selle üle õnnelik. „Tallinn on Tallinn. Seal on hea kunsti müüa ja muidu chillida, aga mulle meeldib öelda, et elan maal. Mulle meeldib Keilasse sõita mööda Paldiski maanteed, sest siis näeb metsa ja põldu,“ õhkab Ewa-Kaisa, kelle „Minu Keila“ sai alguse aastast 2003. „Mind ei tõmba suurlinnad ja olen teinud isegi paar tööd nimetusega „Linn on nõme“. Õnneks on Keila just selline mõnus väike linn, kus hea elada.

Fotod: Valdur Vacht

Kes tahab Ewa-Kaisa loominguga tutvuda, siis vaadaku internetti ewakaisa.com või Facebooki või Instagrammi. Ewa-Kaisa loominguga saab tutvuda ka Keila Teraapiakeskuses, kus seintel aeg-ajalt uuenev püsinäitus, kuid unistus on avada oma galerii, milleks Ewa-Kaisa ruume otsib.

Valdur Vacht

vvacht@keila.ee

 

Keila Leht 02.10.2020 nr. 35 (603)