Meie Naisteklubi sündis 90ndate alguses. Olime tööl Tallinnas Kadaka tee 84C ja meil oli ühine olevik. Esialgu viieliikmeline klubi muutus hiljem neljaseks, aga mitte sellest pole jutt.

Olime järjekordsel Naisteklubi sõbrapäeva istungil. Kõik olid kohal, ilusasti riides ja puha. Sõime head ja paremat ning rääkisime elust. Sellest, kui lahe see meie klubi on ja kui väga meil seda vaja on. Rääkimata lubadustest seda never-ever jätta.

Igatahes oli õhtu juba edevaks kiskunud, kui otsustati ar(v)utada, kui palju mehi on kellegi elus olnud. Kriteeriumid olid vabad ja igaüks võis vabalt otsustada, keda ja milliste parameetrite järgi statistikasse lugeda. Kummalisel kombel pidin mina esimesena vastama. Tavaliselt ei jõua uusaastalubaduste andmise voor minuni ja seega polnud ma valmis. Hm, mina ja mehed. Mäletan küll, kui Tartus oma esimese armastusega käima hakates imestas nii mõnigi kursaõde, et „s-i-n-u-l ja niiiii ilus kutt“. 🙂 Sellest tulenevalt pole ma end kunagi ilusaks pidanud. Pigem otsustasin endale võtta toreda inimese rolli. Teadupärast on ju ilu hääbuv, aga toredus peaks ju jääma – või kuidas?

Reval Chocolate Terava keelega

Seega püüdsin mingit adekvaatset numbrit kokku saada, soovides jääda ka kaaslaste silmis aksepteeritavaks. Aju töötas nagu koorelahutaja, mõtlemaks, kes siis ikkagi on nomineeritud.  Meenus kunagi sõbranna öeldu, et vahel võib kirglik suudlus Valguse baaris olla tegijam, kui mõne paari kooselu. Mnjaa, kes siis seda Valguse baari ei mäleta. Sõbranna otsustas Prantsusmaale kolida ja nii me kahekesi Tallinnaga hüvasti jätsime. Tantsides läbi öise Tallinna ja suudeldes linna väisava printsiga ennast unustavalt. Teades, et midagi ei juhtu. Kirjutades vastavasisulise lubaduse ka Eesti Ekspressi kaanele.

Youtube: My Funny Valentine – Sting

„Viis-kuus,“ poetasin lõpuks arglikult ja vaatasin küsivalt teistele otsa. Teadmata, kas seda on nende mõistes vähe või palju. Kaks sõbrannat olid ametis enda rehkendustega ega reageerinud kuuldule. Kolmas aga tõmbas mahvi suitsu sügavalt sisse, silmitsedes mind pikalt ja põhjalikult. Nagu modelliagentuuri omanik, kes peab andma hinnangu järjekordsele modellihakatisele. Klõbistades enda viis-pluss-maniküüritud küüntega laual, heitis mulle pilgu, mis kiskus seest õõnsaks. Puhudes õhku selliseid stiilseid suitsurõngaid, kus üks läheb läbi teise. Mis hõljudes õhus, andsid õhtule aksenti. Pärast minu põhjalikku “praadimist” raputas ta lõpuks tuha elegantselt tuhatoosi ja konstateeris kalkuleerivalt: „Nojah, veebruar ongi ju lühike kuu!“

Te ei kujuta ette, milline naer hetkega üle restorani kajas. Siiani ei tea keegi ülejäänud kolme klubilise saldoseisu, aga lugu oli sündinud. Naersime pisarateni ja iga aasta veebruaris meenub see taas ja taas. Kuigi jah, sel aastal on tavapärase 28 päeva asemel pluss üks. Avec, nagu tavatsetakse öelda.

Soomes nimetatakse sellist päeva karkaus- ehk kosintapäevaks. See on päev, mil naistele on antud „luba“ kosida meest. Tegemist olevat aastasadade taguse kombega, mis imporditud Inglismaalt. Soomes pühitsetakse seda tava teadupärast aastast 2000 ja ilmselt ei tasu seda rituaali eriti tõsiselt võtta. Nagu elu üldse. Kuigi jah, igal mängul on omad reeglid. Kosimisest keeldumise korral tuleb printsil end n-ö vabaks osta. Inglismaal on kaubaartikliks kindapaar, Soomes kleidiriie.

Ilmselt on aja küsimus, millal ka meie seda tähistama asume. Oleme ju halloweeni ja mida kõike juba kodustanud. Kuigi jah, mina olen vana-kooli-naine ja arvan, et kosimise peaks siiski meestele jätma. Rääkigu need naised mis tahavad, aga ilmselt ootab iga naine, et tema pärast pingutatakse. On see siis kuu ja taeva maa peale toomine või põlve maha panemine. Kuigi kleidi(riide) kinkimisel võiks kaardile lisada peenikeses kirjas, et minust küll sinu kosijat pole või midagi selle sarnast. Vahet pole, on see kuu lühike või mitte, aga asjadest tuleks rääkida nii, nagu need on. Nüüd ja igavesti! Aamen!

❤️

Kunstiga saad tutvust teha siin!

Häid valikuid soovides

 

Ewa-Kaisa

sõprusesse uskuja